Tartu Ülikooli kosmose- ja kaitsetehnoloogia professor Mart Noorma ütleb, et kui püüdled millegi enneolematu poole, siis läheb midagi kindlasti ka nässu ja see käib asja juurde.
15 aastat tagasi peeti elavat arutelu selle üle, kas Eesti peaks liituma Euroopa Kosmoseagentuuriga. Tartu Ülikooli ja observatooriumi teadlased leidsid, et ilma spetsialistideta, kes kosmosekoostöösse reaalselt panustada oskaksid, pole sellel mõtet. Üliõpilastele avati uuenduslik kosmose- ja kaitsetehnoloogia õppemoodul, mis nõudis teaduspõhist praktikat.
„Otsustasime, et tudengitel on vaja oma kätega ehitada valmis Eesti esimene satelliit ja et see satelliit peab tegema midagi olulist terve inimkonna jaoks,“ meenutab tudengisatelliidi projekti juhtima hakanud Noorma.
Ametlikult sai satelliidi eesmärgiks katsetada esimest korda kosmoses elektrilise päikesepurje komponente. Sellise kosmosest energiat koguva mootori abil saaks tulevikus vähendada kosmoseprügi, suunata kõrvale Maad ohustavaid asteroide ning saata teaduslikke instrumente kiiremini teistele planeetidele. Mitteametlik siht oli lihtsam: õppida praktilise töö käigus kosmosetehnoloogia kohta võimalikult palju.
Mõttega tuli kiirelt kaasa hulk noori, keda toetasid nõu ja jõuga mitu kogenud teadlast. Satelliidiprojektil oli siiski toetajatest tunduvalt rohkem kriitikuid, kes küsisid, kas Eestile on üldse sellist asja vaja. Oldi kindlad, et üliõpilased ei saa satelliidi ehitamisega hakkama, vaid selleks oleks vaja kogenud, päris teadlasi.
Noorma sõnul on siiani aeg-ajalt tarvis selgitada, et kvaliteetne ja uuenduslik arendustöö meie ülikoolides ja ettevõtetes toob mitmekordset kasu nii Eesti majandusele kui ka mainele. Pealegi saab kosmosetehnoloogilise arendustöö saavutusi rakendada ka Maa peal.
Takistavad piirid
Tudengisatelliidi väljatöötamisel oli põhiline katsumus mahutada kõik vajalik ära etteantud väikestesse piiridesse. Satelliit pidi vastama üheühikulise kuupsatelliidi standardmõõtmetele ja -kaalule. See pani piiri ka kasutatavale vooluvõimsusele.
Esimene otsene rahaline toetus tuli projektile alles siis, kui satelliit oli juba Euroopa Kosmoseagentuurile üle antud. Õnneks oli Tartu observatoorium saanud toetuse kosmosetehnoloogia laborite väljaehitamiseks. Sealse laboritehnikaga sai teha mitmeid satelliidi jaoks vajalikke mõõtmisi.
Abi oli ka teistest partneritest, näiteks käidi Taanis Aalborgis satelliidile päikesepaneele peale liimimas. Vibratsioonikatseid tehti kodumaal autotööstusettevõtte Stoneridge Electronics ruumides.
„Neil olid olemas vibratsioonistendid, millega testida auto elektrisüsteeme, ja nad lubasid meil lahkelt oma laborit kasutada. Esimesel testil lendas meie katsekeha tükkideks: päikesepurje väljakerimissüsteem purunes,“ meenutab Noorma.
Sellised ebaõnnestumised on tema sõnul arendusprotsessi loomulik osa, sest uute, enneolematute asjadeni jõutaksegi enamasti katse-eksitusmeetodil. Nii tuli Eesti esimese tudengisatelliidi ehitamise käigus pidevalt ette olukordi, kus kõik tundus lootusetu.
Rahanappus seadis piiri ka võimalusele satelliit kosmosesse lennutada. Esialgu plaaniti seda teha ühe India raketiga, kuid siis saadi teada, et Euroopa Kosmoseagentuur on nõus ESTCube-1 võtma oma Vega missiooni pardale. Kõhklema pani vaid see, et Vega kanderaketi start oli kavas pool aastat varem kui satelliidi planeeritud valmimisaeg.
Uhke võimalus
Parasjagu füüsika suvekoolis viibinud meeskonna töörühmad pidasid uudist kuuldes nõu, kas nad suudavad oma asjadega pool aastat kiiremini valmis saada. Arutelude lõppedes ütlesid kõik „jah“.
„Eriti enne satelliidi üleslennutamist oli igal nädalal korraks selline tunne, et nüüd on kõik lõplikult nässus ja väljapääsu pole, aga saime kõik mured tõsise töö ja entusiasmiga lahendatud,“ kinnitab Noorma.
Lahenes isegi täiesti lootusetuna tundunud olukord, kus Lõuna-Korea ja USA protestisid Eesti meeskonna õiguse vastu satelliidiga ühenduse pidamiseks kosmoses teatud sagedusi kasutada. Ametkonnad tegid otsuse eestlaste kasuks.
Eesti esimene kosmosesatelliit ESTCube-1 saadeti orbiidile 7. mail 2013. Kuni aasta lõpuni kasutati satelliiti põhiliselt pildistamiseks ja andmete allalaadimiseks. 2014. aastal tegeleti mitmesuguste ootamatute tehniliste probleemide lahendamise ja elektrilise päikesepurje eksperimendiks valmistumisega.
Pärast mitut ebaõnnestunud katset avada 10-meetrise traadi kujuline päikesepuri selgus, et mootori või pooli lukustussüsteemi rikke tõttu see ei toimi. Elektrilist päikesepurje ei õnnestunud tööle saada, kuid Noorma kinnitab, et see ei tähendanud sugugi projekti läbikukkumist.
„Purje ennast ei oleks me nagunii proovida saanud, sest päikesetuulde jõudmiseks oleks satelliit pidanud Maa orbiidist kaugemale lendama. Meie katse tulemus, et päikesepurje traadi väljakerimise süsteem ei töötanud, oli teaduslikus mõttes samm edasi: saime teada, et tuleb leida teistsugune lahendus. Soome teadlased on tänu sellele süsteemi jõudsalt edasi arendanud,“ räägib Noorma.
Võimas saavutus
Projekti mitteametlik eesmärk õpetada välja uus põlvkond praktilisi kosmoseteadlasi täitus kuhjaga. ESTCube-1 projektis osales ligi 200 üliõpilast enam kui kümnest rahvusest. Kaitsti üle 30 bakalaureuse- ja 20 magistritöö, avaldati 14 teadusartiklit ja rajati neli hargettevõtet.
Satelliidi ehitamine muutis paljude meeskonnaliikmete jaoks tulevikku. Näiteks jäid tänu ESTCube-1 kosmoses tehtud kaunitele piltidele TÜ üliõpilased silma Euroopa tudengisatelliidi projektijuhtidele, kelle tellimusel nad valmistasid Kuule saadetava satelliidi jaoks kaks kaamerat, mis suudavad Maast teha värvifotosid.
ESTCube-1 kallal töötanud üliõpilastest on saanud kosmosetehnoloogia spetsialistid, kes on jõudnud näiteks NASA-sse, Euroopa Kosmoseagentuuri ning mainekatesse tehnoloogiakõrgkoolidesse ja -ettevõtetesse meil ja mujal.
„Ma usun, et tudengid tundsid, et nad ei tee lihtsalt mingit asja, vaid kõik see mõjutab nende mainet ja tulevikku ka rahvusvahelisel tasemel. Oli vaja ainult, et see õnnestuks – ja õnnestus hästi!“ on Noorma rahul.
Tänavu peaks valmis saama tudengisatelliit ESTCube-2, millega katsetatakse mitut uuenduslikku tehnilist lahendust ja uuesti ka elektrilise päikesepurje tehnoloogiat.
1991. aastal Tartu Ülikooli astunud Mart Noorma valis füüsika ja majanduse vahel. „Mul oli selline tunne, et kui ma lähen majandust õppima, võin saada rikkaks, aga kui lähen füüsikat õppima, siis võin teha elus midagi olulist. Ma otsustasin füüsika ja olulise kasuks,“ meenutab Noorma. Majandust õppis ta lisaerialana, nii et võttis mõlemast maksimumi.
Noorma on hästi tuntud teaduse populariseerija, kes innustab üliõpilasi arendama end mitmekülgse koostöö kaudu nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Tänavustele sisseastujatelegi paneb ta südamele, et elu ilma suurte unistusteta on väärtusetu, kuid kui suurte unistuste nimel pingutusi ei tee, on need mõttetud.
„Kindlasti on see tee raske, aga tasub meeles pidada vana head India vanasõna: lõpuks läheb kõik hästi ja kui praegu pole veel hästi, siis järelikult pole veel lõpp.“
Loe ka sarja teisi lugusid
Sinu võimalus muuta maailma. Loe õppekavade kohta ülikooli veebilehelt ut.ee/sisseastumine.
![]()